BrittaBlog

Millal sina viimati õnnest või tänutundest pisaraid valasid? Ma olen tegelikult väga emotsionaalne inimene ja pisarad tulevad mul üsna kergesti. Kui näen piinatud loomi, väärkoheldud lapsi või lihtsalt kedagi, kes on hädas ja nutab, lähevad ka minu silmad märjaks. Seepärast püüan selliseid lugusid ja videoid pigem vältida – need lähevad mulle liiga sügavale hinge. Sama

Ma vist pean ühe asja veel lõpuks selgeks rääkima, sest see teema tekitab kogu aeg arutelusid. Millegipärast on paljudel selline arvamus, et kõik need inimesed, kes kolivad välismaale elama, teevad seda ainult selleks, et lõpuks aru saada, kui hea ikka Eestis on. Et küll sa tagasi tahad ja küll sa hakkad igatsema. Ausalt öeldes ei

On üks ütlus, et haigused ja hädad ei hüüa kunagi tulles. Mõnele on jäänud mulje, et kui kolid Hispaaniasse või mõnda teise sooja riiki, siis kaovad kõik tervisemured nagu võluväel. Kahjuks see päris nii ei ole. Jah, pean ausalt tunnistama, et mõni häda, mis Eestis pidevalt kimbutas, on siin tõesti kadunud või annab endast palju

Vahel mõtlen, et mulle isegi natuke meeldis see aeg 30 aastat tagasi, kui probleemide korral tuli inimene lihtsalt ukse taha. Vajutati uksekella ja kui vedas, olid kodus. Kui oli midagi öelda – olgu see hea või halb –, öeldi see sulle näkku. Tänapäeval on kõik kuidagi teistmoodi. Piisab telefonist või arvutist ja inimesed kirjutavad asju,

Viimastel aastatel oleme kõik näinud telesaateid ja lugenud uudiseid sellest, kuidas Hispaanias elavad inimesed võtavad võõra maja üle, ei maksa üüri ning omanik ei saa neid kuidagi välja. Eestis räägitakse sellest teemast küll aeg-ajalt, kuid Hispaanias on see palju suurem probleem ning puudutab tuhandeid kinnisvaraomanikke. Kinnisvaramaaklerina puutun selle teemaga kokku üsna sageli ning näen, kui

Sageli öeldakse, et Eestis on hea elada, sest seal ei ole looduskatastroofe. Mida kauem me Hispaanias elame, seda rohkem mõistan, kui palju tõtt selles lauses tegelikult on. Igal riigil on omad võlud ja omad väljakutsed ning Hispaanias kuuluvad nende hulka kahjuks ka ulatuslikud maastikupõlengud. Alles mõned nädalad tagasi tabas meist umbes kahe tunni kaugusel asuvat

Elus on üllatusi igasuguseid. Mõni neist tuleb täiesti ootamatult ja jääb meelde vaid hetkeks, aga mõni puudutab südant nii sügavalt, et kannad seda tunnet endaga veel kaua. Viimased paar kuud on olnud just sellised – täis väikeseid, kuid väga erilisi hetki, mis on mulle meelde tuletanud, miks ma üldse selle raamatu kirjutamise ette võtsin. Kui

Vahel istun diivanile, võtan klaasi jääkülma vett ja mõtlen, et vist ei ole me oma elus kunagi nii paljude erinevate asjadega tegelenud kui siin Hispaanias elades. Kui keegi oleks mulle Eestis öelnud, et ühel päeval kirjutan raamatu, müün kinnisvara, haldan Airbnb maju, õpin maakleriks, ehitan veebilehte ja loon internetis täiesti uut projekti, oleksin ilmselt naernud.

Viimased päevad on olnud kuidagi kummalised. Pea on mõtteid täis ja emotsioonid kõiguvad ühest äärmusest teise. Ühel hetkel tunned, et kõik on hästi, järgmisel hetkel mõtled, kas see kõik on ikka päriselt see elu, millest kunagi unistasid. Eks oma osa mängib kindlasti ka kuumus. Hetkel on meil öösiti 28 kraadi ja päeval tõuseb temperatuur 42

Mida kauem ma Hispaanias elan, seda rohkem olen hakanud uskuma, et mitte ükski inimene ei tule meie ellu niisama. Mõni tuleb selleks, et jääda, mõni selleks, et aidata ja mõni ainult selleks, et anda sulle üks valus õppetund. Alles hiljem saad aru, miks ta sinu teele sattus ja mida ta sulle tegelikult õpetama tuli. Kui

Kui Eestis räägitakse kuumast suvepäevast, siis siin Hispaanias tähendab “kuum” midagi hoopis muud. Toas töötab konditsioneer ja temperatuur on mõnusad 27 kraadi. Aga piisab sellest, kui välisukse avad, ning sulle puhub näkku justkui hiiglaslik föön – õhk on üle 40 kraadi ja vahel lausa 45. Esimesed sekundid võtavad alati korraks sõnatuks. Nüüd mõistan väga hästi,

Öeldakse, et nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Sellega olen ma täiesti nõus. Aga on olemas ka inimesi, kes usuvad, et ainult nende arvamus on õige ning kõik ülejäänud eksivad. Just selliste inimestega olen viimase paari aasta jooksul pidanud kokku puutuma rohkem, kui oleksin kunagi osanud arvata. Ausalt öeldes pole ma vist viimase

Kas kinnisvaramaakler peaks töötama sõbrahinnaga? Viimasel ajal olen hakanud üha rohkem mõtlema sellele, kuidas inimesed kinnisvaramaakleri tööd tegelikult näevad. Vahel jääb mulje, nagu maakler ei olekski inimene, kes väärib oma töö eest õiglast tasu. Väga tihti kuulen küsimust: “Kas odavamalt ei saa?” või siis veel parem: “Tee mulle sõbrahinda.” Ja iga kord tekib mul peas